Siis kui...
... sadas peotäis vihma...
... ja ma võtsin selle vastu.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mõnikord on teada, et asi kulub marjaks, aga millal, seda ei tia. Kui Kai (aitäh Kai) selle loo mulle kunagi iidsel ajal saatis (nii aasta tagasi vms), siis teadsin, et see on õige lugu, aga ma ei leidnud õiget kohta üles, kuhu see sobib.

Täna tundub, et nyyd sobib juba päris hästi ühte kohta. Nimelt ...

Ma panin pikka pikka pikka aega puzzlet kokku ja ükski tükk ei sobinud, ega sobinud, ega sobinud. Aga nüüd tundsin ära, et kaks tükki puzzlest sobivad ikkagi imehästi kokku ja moodustavad sellise tugeva kooskõlaga väikese pildi suurest puzzlest. Isegi kui suur puzzle pilt ei ole selge ja ei saa kunagi valmis, siis need kaks tükki, mis kokku sobivad, sobivad niisamagi ja tunnevad end hästi koos ning justkui polekski vaja enam ülejäänud pilti laduda... aga pilti tuleb ikka laduda. 78 aastat, mõnel veel 25 aastat rohkemgi.

Aga need kaks omavahel sobivat puzzletükki ...

... on nagu päris muinaslugu. Täis muusikat, lõhnu ja usalduslikku silmavaatamist. Täis tõmmet, kahtlust ja ... palju muud, mida ei saa seletada. Ja ei saagi seletada, sest ainult kaks tükki puzzlest sobivad imehästi kokku, ja see ei ütle sõnaselgelt eriti midagi... sest kaks tükki on osa tervikust. Sellest tervikust, mida ei saa joonistada, laduda ega laulda. Seda saab ainult tunnetada. Seda on nii palju, kuigi seda on vähe. Just nõndaviisi, et ainult mina saan sest aru...

Ja need kaks tükki on rohkemgi kui terve pilt. Aga sellest ei saa keegi aru, sest seda ei saa otsesõnu sõnadesse panna.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

----------------Kuidas Sa tunned hommikuid?---------------------------------------
---------------------------------------------------------------------------------