Ma ei saa sinna midagi parata, et ma õel olen. Peale seda kui käisin teraapias ja kohtusin oma tõelise minaga, tahan pidevalt kellegi peale röökida, inimestele halvasti öelda ning teha agressiivset ja küünilist nalja. Tean, tean... olen ka ise segaduses, sest tõeline mina peaks olema ingellik, hea ja armastusväärne. Mul on kahju, head inimesed, aga tegelikult olen ma tõbras.

Iseenesest on tõpra elukvaliteet kõrge, sest tõbras seab esikohale enda huvid ning ei hooli eriti sellest, kui kellelgi on natuke halvem.

Kiikasin just köögiaknast välja, et nautida seda kena päikeselist vaadet, mis sulatab viimase lume roostetava VolksWageni katuselt. Ja mida ma näen! Tänaval kohatud hormoonid ... vabandust, mormoonid, seisavad vastasmaja ukse taga ja koogutavad seal. Vaatasin ja mõtlesin, et mida nad seal teevad. Mingit telefonisüsteemi meie majadel ei ole. Vaevalt neil oma võti või uksekood on. Nii et mida kuradit nad seal siis teevad? No muidugi, küllap nad palvetavad, et jumal või prohvet neile ukse lahti teeks, nii et nad saaksid rahulikult uste taha koputama minna. Kahe minuti jooksul neile ust ei avatud, nii et järelikult ei olnud sel hetkel jumal nendega. Vaesed tüdrukud (naised? ei tea...). Külm jäine kevad ei ole nende vastu lahke. Küllap on nende siin veedetud aeg usu kõvasti proovile pannud. Kuid see selleks, pöördun tagasi minu esmakohtumiste juurde nendega.

Esimest korda kohtasin neid mõned nädalad tagasi ühel tänavanurgal. Vaatasin juba kaugelt, et kuidagi teistmoodi neiukesed. Sammusin mööda, üks neist pöördus, pakkus naeratuse ja toreda tugeva aktsendiga rahvakeelse vestluse. Vestlesime, nad kutsusid mind enda koguduse rüppe ... mõtlesin korraks, kuid ei lubanud siiski ei neid ega nende jumalat enda südamesse. Mulle sellised mängud ei sobi. Olen lihtne ja lühikese jutuga mees. Ma ei kuulu isegi ühtegi üliõpilaskorporatsiooni. (Tutvumisõhtutel tutvusin oludega ja leidsin, et joodikuid olen ma oma elus juba küll näinud ja neid teklivendasid näeb ka niisama ilma korpi kuulumata igasugustes kangialustes laaberdamas ja labasusi lumele kusemas.)

Kuid küllap läksin mina vähemalt ühele neist hinge, sest nädal hiljem juhuslikult kohtudes pälvisin ühe noore naismisjonäri naeratuse koos käelehvitusega. Kevad käes ja hormoonid... khmm, vabandust, mormoonid möllavad.

Kahtlasel kombel on nad nüüd lausa vastasmaja juures. Mida teha, kui nad peaksid järsku oma jumala õnnistusel minu korteri ukse taga olema? Kas teha nägu, et mind pole kodus? Või lubada nad sisse, pakkuda istet ja võibolla ehk kruusi teedki?

Muidu võiks ju kutsuda küll, aga neil on oma agenda ja see agenda ei huvita mind.

Nõnda mõtles John Silver Treasureplanet, läitis piibu ja keskendus hoopis Zeitungile, kus oli kuulsa psühhiaatri Johannis Wolframi artikkel teemal "Arbeit - die Essenz des Lebens".