Vaimustun, kui kohtan ääretut elutarkust, mis kiirgab inimlikkust ja soojust. Seda kohtab väikestes kontsentratsioonides tihti, suure kontsentratsioonina harva. Selle elutarkuse üks tahke on suurepärane arusaamine sellest, kuidas ühiskond toimib ja mis mõjutab ühiskonna muutumist (sh valitsemist, juhtimist). See arusaamine võib kõrvaltvaatajale tunduda illusoorne ja fantastiline kujutlus maailmast, mis kindlasti seda ka on. Siiski on selles pildis ka sügavat tõde ja ausust. Sellist tõde ja ausust, mida valitsejad ja juhid reeglina avalikkuses otse ei väljenda. Ja miks peakski? Sellest pole ju kasu. Mis kasu on lihtsale inimesele teada, et võimumängudes on alati palju kihte nagu sibulal (ning seal on alati olemas inimlikud kihid, headuse kihid, ahnuse kihid, rumaluse kihid, kahetsuse kihid, kiindumuse ja lojaalsuse kihid, jne), kui lihtsa inimese soovid on elada oma elu rahus ja kulgemises, vabaduses, eraldatuses ja kuulumises. Ja sellest polegi praktilist kasu, sest lõpuni aru saada pole nagunii võimalik. Ka asjaosalistele endile. Kuigi on neid, kes neid sibulakoori tundes ja mõistes suudavad suunata, manipuleerida ...

Seda enam ma imestan, et on inimesi, kes suudavad kirjutada ja rääkida teemadel, millega neil otsene kokkupuude puudub. Et nõnda suuta ... see peab ilmselt olema erinevate võimete süntees. Midagi, mis võimaldab keerukatest asjadest iseseisvalt kabineti eraldatuses aru saada, edasi arendada ning koostada omakorda mingi lugu, mis ei tundu mitte ainult usutav, vaid suisa tõene.

Sellistel inimestel peab olema tugev empaatiavõime, sügav analüüsivõime, hea keelevaist, suurepärased ja laialdased teadmised, loovus, intelligentsus ... ja midagi, mida võiksin nimetada seestumiseks - midagi rohkemat kui empaatia või rollimäng. Võime minna sisse korraga tervesse uude maailma, mitmetesse karakteritesse korraga, elada korraga läbi mitme vaatenurga. Justkui elada iga oma rakuga mingit maailma läbi ning pärast siis seda kogemust kirjeldada. Ma ei leia õigeid sõnu ...

Võibolla ongi see võime seletamatu. Võibolla aga tegelikult väga lihtsalt seletatav. Ainul et minu vaimustus on nii suur, et ma heroiseerin ja teen kogu asja suuremaks, kui see tegelikkuses on.

*muljed ühe loetud raamatu järel.