Olen tihti kimbatuses, kui räägitakse patriotismist. Kogu see raskus, süngus ja viha, mis sellega kaasneb, tekitab distantsi. Kuid siiski ka ohutunnet, sest nn patrioodid on ka seal "vaenlase poolel" ja kui need muud patrioodid kannavad seda sama süngust, raskust ja viha, siis olenemata maailmavaatest või millest iganes on nende poolne oht minu elule ja heaolule objektiivne. Seetõttu olen ma kahvlis. Sisetunne ütleb, et see vihkamisel põhinev patriotism ei ole õige. Aga argumendid räägivad, et ei maksa eriline optimist ka olla.

See kõik meenus mulle täna, kui lugesin Ursula K. Le Guin'i "Pimeduse pahem käsi" esimest peatükki. (Ning Alliku Suurt Viga ja "aatemeeste" kollektiivset Alliku tümitamist.) Tsiteerin ühe koha, mis kannab sarnast mõtet kui ülemises lõigus tõin.

---

"... Lubage, et küsin teilt üht, mr. Ai, kas te teate oma kogemusest, mis on patriotism?"

"Ei," vastasin ma ... "Arvan, et mitte. Kui te ei mõtle patriotismi all kodumaa-armastust, sest see tunne ei ole mulle võõras."

"Ei, kui ma ütlen patriotism, siis ei pea ma silmas armastust. Ma pean silmas hirmu. Hirmu teiste ees. Ning selle väljendusvormid on poliitilised: vihkamine, rivaliteet, agressioon. See hirm kasvab meis. See kasvab meis aasta-aastalt. .... Ja teie, kes te tulete maailmast, mis kasvas juba sajandite eest rahvusest üle, kes te vaevu mõistate, millest ma räägin, .."

---

Raamat on kirjutatud 1969, eesti keeles ilmunud 1981. Peatüki kontekst on, et tsiviliseeritud galaktilisest liidust on saabunud kuskile kolkaplaneedile saadik, et teha ettepanek luua sidemed ehk liit. Liitu on luua aga raske, sest kohapealsed võimumängud on keerukad ning kuningad ei saaks olla suure liidu väikse osa eesotsas end enam tunda kuningatena.

Näen, et kirjeldatus on samu filosoofilisi ja praktilisi küsimusi, mis on kerkinud Eesti integreerumisel Euroopa Liiduga ning iseseisvusega. Kuid piirdugem täna vaid patriotismi teemaga.

Niisiis patriotism. Minul on selle vihkava tooniga patriotismiga probleem. Ma ei suuda seda tunnustada. Võin sellest aru saada, aga see ei ole "terve" lähenemine. See on traumeeritud ja traumeeriv lähenemine. See on midagi sarnast nagu on ülihoolitsevad lapsevanemad, kes keelavad lapsele vabaduse ja mängulisuse. See on midagi sarnast abielusuhtele, kus armukadedus on põhitunne ning armastus ja usaldus on kõrvaltunded. Kõigi nimetatute eesmärk on õilis - kaitsta midagi väärtuslikku (last, abielu, suveräänsust), kuid kõigi nende resultaadiks on kannatused ja teatud tingimustel ka võõrandumine. Ehk siis abielu, perekonna, kogukonna lagunemine osadeks, mis kaugenevad teineteisest kuni võõraksjäämiseni (kuni lähenemiskeeluni välja). Ja meil Eestis on see osaliselt samuti juhtunud. Ning see tuleneb osaliselt riigi ja valitsusparteide viljelevast patriotismist, mis on must-valge ja näägutav "kui sa ei tee nii nagu meie ütleme, siis oled reetur".

Millest mu selline väide? Ma loen ja kuulen päris palju mitte-eestlaste kommentaare, et "armastan eestimaad, see on mu kodumaa; aga muus osas tunnen, et mind ei võeta võrdväärsena".

Loen siit välja, et kodumaa-armastus on, aga patriotismi ei ole. Õigemini patriotism on, aga see on sellisel kujul, mis ei võimalda normaalselt end selle patriotismiga siduda. Sest selline patriotism annab lihtsalt öeldes kaks valikut - olla meiega või olla meie vastu. Ja kui see pakutav patriotism tähendab vihkamist, rivaliteeti ja agressiooni, siis puhtinimlikult ei ole võimalik end viia sellega ühele lainele. Ei ole võimalik hakata vihkama või ignoreerima iseennast. (Teatud juhtudel muidugi on, aga need juhud ei ole ka päris normaalsed.) See lihtsalt ei ole biloogiliselt ja psühholoogiliselt loomupärane. Ning tegelikult on õudne, et mingi osa ühiskonnast nõuab sellist enesesalgamist, eneseohverdamist ja tingimusteta kapituleerimist. See on vägivaldne viis.

Eriti tekitab ahastust, et ka mitmed väga mõjukad poliitikud ei näe muud võimalust kui selline sünge patriotism. Valikuvõimalust nende sõnul pole. Ega tõesti pole - alistu või lahku. Ja osad lahkuvad ... kuid on mõnigi, kes ütleb välja, et asjad ei ole ju tegelikult hästi. Ning siis "tulistatakse" see sõnumitooja sõelapõhjaks! Reetur on vaid üks nool, mis talle selga lastakse.

Alati leidub ka neid, kes räägivad enda kogemusest ja ütlevad, et "no kamoon, minul sujus kõik hästi". Tõenäoliselt sujuski. Aga millistel asjaoludel? Võin kihla vedada, et keskkond soosis. Oli töö, olid kontaktid eestlastega, oli huvi kultuuri vastu. Aga kui suur osa oli selles positiivses integratsioonis patriotismil? Oli sellest kasu? Meeldis see niivõrd, et kohe südamest tekkis motivatsioon hakata eesti keelt õppima ja kõike muud sellist eesti asja tegema? Mina tahaks teada. Hetkel ei usu. Sest ma ei usu seda sünget patriotismi, mis minu meelest töötab eesti rahva ja kultuuri säilimise eesmärgile vastu. Miks töötab vastu? Sest mina ja paljud teised ei suuda selle süngusega elada. Ja see on üks lisapõhjus, miks kohvrid pakkida ja ise minekut teha. Ka meil, eestlastel.