Tänaseks on selge, et vegeteerida oskan juba hästi, aeg on õppida elama.

Alustades küsimusest - olen ma kunagi elanud? - saan vastata, et olen küll, aga episoodiliselt. Nüüd tahan edaspidi elada metoodiliselt, st elada rohkem selliseid episoode, kus tegelikult elangi. Sajakordistada episoodide arvu, milles elangi. Tuhandekordistada. Jõuda selleni, et elan nii tugevalt, et kõrvaltvaatajale näin "õitsvana".

Niisiis: vitaalsus, tule koju!

Aga kuidas siis ikkagi elada? Kuidas? Millisel viisil? Millest alustada? Millega katsetada?

Sisetunnet usaldades teen katse number 1: tahan laulda.

Katse käik: tööl laulda oli ebamugav (õnneks hetkel üksi ruumis), aga natuke isegi vabastav.

Tulemus: olgugi et kole, laulda kavatsen ka edaspidi.

Katse number 2 (jätkuvalt sisetunde järgi): istuda aknalaual.

Katse käik: leidsin mugava asendi ja mul oli hea olla. Leidsin huvitava lugemismaterjali ja veetsin 10 minutit ennast harides. Kuradima hea katse oli :)

Tulemus: aknalaudongi istumiseks ja lugemiseks hea koht.

Katse number 3 (jätkuvalt sisetunde järgi): vastu seina lösutamine.

Katse käik: leidsin seinal mugava koha, põsel tundsin mõnusat kerget jahedust, toetuspunkt oli sobiv ning peale minutilist lösutamist tundsin soovi uinuda. Aga siis pidin katse katkestama, kuna töö segas vahele.

Tulemus: puhkeasendi leidmiseks saab olla loominguline.

Aitab nüüd katsetamisest küll. Väikesed asjad andsid energiat juurde.

Skeptilisele lugejale, kes loeb siit välja, et olen idioot: proovi ise ka ehk meeldib samuti. Ja kui ikka arvad, et ainult idioodid käituvad nõnda, siis okei - arva nii edasi. Mul on kõik hästi :)