Vahel on raamatulugemine vaevaline nagu töö. Lennart Mere "Hõbevalge" on minu jaoks üks selline raamat. Eile sain lõpuks läbi. Võttis aega neli kuud. Ei ole mina nõnda erudeeritud ja akadeemiline, et suudaks ühe jutiga ja suure naudinguga seda lugeda. Tore, põnev ja positiivne oli seda lugeda küll, aga ... samas ka raske. Võibolla mõjus see liialt kooliõpikulikult, milles on huvitavaid peatükke, aga tervikuna ... täiskasvanulik? kuiv? liiga lennartmerelik? Ühesõnaga midagi häirivat ja takistavat oli selles kirjutamise viisis. Ilmselt on rasked kohad seotud sellega, et mul puudub vajalik akadeemiline huumus teatud kohtade nautimiseks.

Ja kummalisel kombel läheb see Hõbevalges kirjutatu väga korda. Haakub sisetundega, et eestlased on olnud ikkagi tugev rahvas ning siin maailmanurgas mänginud oma rolli. (Oo, kuidas see koolis õpitud orjameelsus ja enese vaimne veristamine, et me oleme olnud uskmatud ja seisnud vastu jumalikule ja igatsetud euroopa või vene kultuurile ning olime viimaseks barbaarseks kantsiks, oo kuidas see räägib vastu iseendale, sest - kuidas saab viimane kants olla väeti ja väärtusetu?)
Ja mul on hea meel, et ma samal ajal Hõbevalgega sattusin lugema Edgar Saksa "Hannibali lapsi", mis jutustab loo sellest, et kohalikul rahval oli ikkagi omal ajal reaalselt võimu ise kaasa rääkida Kuningate mängus (Rootsi, Taani, Poola, Vene kuningate ehk nimetatud riikide omavahelistes kempluses).
Ja kõike seda arvestades tahaks ajaloost rohkem teada.
Aga inimene ei saagi kõike teada ja peab valima ning eks ma siis meelelahutuseks loen edaspidi ühtteist juure ning ehk saan ka akadeemiliselt erudeeritumaks nõnda, et kümne aasta pärast Hõbevalget uuesti lugedes saan selle läbiloetud lühema ajaga kui kaks kuud.