1) Sõitsin JL autos Tartusse. Sain otse raeplatsi. Nii kui JL lahkus ilmnes, et olin oma telefoni autosse unustanud. Kiirustasin ruttu, et teada saada, kas MT on veel tööl. Sest IS oli lubanud Tartust lahkuda ning teiste kontaktid olid vaid mu telefonis. Õnneks oli MT veel tööl. Sain JL-i teavitada, et telefon tema autos ja soovin seda alles pühapäeval. Miks selline otsus - tahtsin end taaskord telefonita tunda. Ainuke puudus oli kellast. Kommunikatsioonivõimalustest puudust ei tundnud. Õhtul vestlesime MT-ga elulistel teemadel. Mul tuli tukastus suht ruttu peale, seetõttu polnud must eriti kasu. Üldiselt jõudsime arusaamisele, et elu paneb juhuste kaudu päris palju asjaolusid paika, mis tähendab et on võimalik elada lahedalt ära ilma eriliselt oma elu ise keeruliseks tegemata. Meie seisukoht oli seotud ka selle teesiga, et soove pisendades on võimalik elu kvaliteeti tõsta. Ehk siis: õnnelikult elamine ei eelda ilmtingimata rikkust. Ja rikkus ei tähenda ilmtingimata õnnelikuks. Aga kõht peab loomulikult täis olema

2) Laupäeval käisin Elvas. Tegime rahvaga talvegrilli. Natuke külm oli. Aga tekkis igatsus väikeses kogukonnas elamise järele. Mulle rohkem meele järele kui suurlinna üksindus.

3) Seejärel sõitsime Põlvamaale. Õppisin seda, et oluline on ettevalmistus, et olla efektiivne. Midagi päris põnevat ei juhtunud. Öö magasin ära ja algas pühapäev.

4) Pühapäeva hommikul käisin looduses müttamas. Mingi tüüp on loodusesse ehitanud basseini. Teravmeelne mõte, aga näis vägivaldne. Arvutimonitorist teht pesakast on muidugi tase! Õppisin seda, et linnainimene peab ikka rohkelt maal käima. Muidu varjutab rasvavolt eluvärskuse.

5) lõunast sain telefoni kätte. Oli isegi huvitavaid teateid. Tegelen nendega õhtul. Sõit Tallinna tõestas, et Tallinn-Tartu tee on kitsas ja ohtlik. Aga Tallinna linn on veel ohtlikum   Ühistranspordi tingimused on paranenud. Nagu ka pileti hind. Kümme aastat tagasi sai sama raha eest taksoga sõita korraliku vahemaa.

6) Eile oli selline soft päev. Õhtul käisin kärajatel. Huumorit sai. Ja arutatud sai. Leidsime, et seksuaalne ahistamine on keeruline küsimus, kuna olukorra hindamiseks puuduvad ühesed mõõdikud. Kuid ikkagi taandub kõik küsimusele, kas arvestatud on inimese vaba tahet. Ehk siis, kui inimene tunneb, et ta vajadusi pole arvestatud, siis on see ahistamine. Aga see selleks. Tähtsam on see, et olen hakanud musta kohvi jooma.