Mu töökabinetis on kapp. Selle kapi kaudu on öösiti võimalik käia ruumides, kuhu pääsevad vaid väljavalitud. Keerdtrepp, mis avaneb südaööl, viib mööda niisket koritori sügavustesse, mis hinnanguliselt on poolesaja meetri sügavusel maapinnast. Halogeenlambid, mis koridori valgustavad, särisevad salapäraselt ning sammude kaja tekitab hirmutunnet. Kops, kops, kops – läheb südamekloppimine sammude rütmiga ühele režiimile. Keerdtrepi paremsuunaline pöördemoment tõmbab ka tajud ja meeled keerisesse, mis tõmbub üha rohkem ja rohkem pingesse aju ühte punkti. See pinge algul kitseneb, misjärel hakkab laienema. Kuni terve aju on ühtlase surve all. Maasügavuse rõskus ja surutis teeb keha raskeks, kuni põhja jõudes vabaneb kogu pinge ja keha muutub kergeks. Meeled selginevad ning tekib kummaline vabanemise tunne. Loomulikult aitab sellele kaasa vaade, mis avaneb. Saabuja silme ees on suur saal, mida ei saa teisiti kutsuda kui Imede Aed.

 

Siin on kõik imetlusväärne. Valge valgus, mis varjutab lae nagu viibiksid lahtise taeva all. Lopsakad aiad, mis jätavad mulje nagu viibiksid ürgses looduses. Astangud ja trepid, mis on justkui muinasjutumaailm või vähemalt näeb välja nagu mõni muistne klooster või linnake, mis on kivi haaval pandud meisterlikult kokku. Võlvkaared, obeliskid, peenelt sepistatud raamid istepinkidele, rippaiad – kõik see on vaatemäng, mida ei näe ka väga meeldejäävates fantaasiafilmides. Ja see kõik on reaalsus. Või siiski illusioon?

 

Too maailm on avatud vaid klubi liikmetele. Sellel klubil pole nime, kuid lihtsuse mõttes ma kutsun seda nii. Nagu igal klubil on ka meil missioon. Ja meie missioon on oluline – hoida saladust. Te küsite, mis saladust? Aeg pole veel küps selle avaldamiseks.

 

Igatahes sellesse klubisse kuuluvad vaid väljavalitud. Saalivalvur Mardus, mina ja mu psühhiaater Teo. Viimane ütleb ilmselt kõik.