Kellap Endel on meie maja kojamees. Tal on kollane soni ja triibuline meremehe särk. Tal on taksikoer Tong ja rohelised kummikud. Kummikud on Endli meelest isegi palavaga head, sest lasevad õhku ligi. Tal on veel kahetoaline korter, ise tehtud röster ja malmpann, mille peal on hea kartuleid praadida. Endel joob hommikuti puruteed. Ja õhtuti puruteed. Lõuna paiku joob Endel keefiri. Alkoholi Endel ei joo. Talle on konti mööda terved eluviisid.

 

Endel on päris eakas – 78 turjal. Aga ta on terve ja tugev ning tal on haigekassa kaart. Endel käib kaks korda nädalas tantsuklubis. Tal on kaks partnerit – Tiia ja Tiia. Naljakas, kas pole.

 

Endlil on rahulik elu. Juba lapsest saati. Õpetajatöö gümnaasiumis polnud eriti tervistkahjustav ka. Tema ajal võis veel õpilasi füüsiliselt noomida. Aga Endlil polnud seda vaja teha – temal oli hea süda ja anne.

 

See anne on tal siiani alles. Seetõttu on ta austatud mitte ainult oma kortermajas, vaid tervel kodutänaval, kultuurikeskuses, linna sotsiaalosakonnas ja presidendi kantseleis. Juba kolm aastat saab Endel sünnipäevaks presidendilt kaardi. Endli unistus on saada ka tänukiri ja aumedal.

 

Endlil lapsi ei ole. Ta oleks küll tahtnud, kuid ainult Elisabethiga. Kahjuks jäi nende suhe üürikeseks. Endel sõitis Elisabethi surnuks. Siit moraal: hoia silmad teel, mitte tissidel, siis saad lastest rõõmu tunda.