Mall oli äsja pesu pannud kuivama, kui helises telefon. Helistas vaikus. Mall oli vaikusega juba harjunud. Ta teadis, et vaikus on hea kuulaja. Ilmselt küll veidi perversne kuju, kuid siiski oli see vaheldus nendel päevadel, kui Georg väljasõitudel oli. Rekkamehe naise elu pole kerge. Vahel möödus kuid ilma kallistuste ja füüsilise läheduseta. Nendel päevadel olid meelelahutajateks vaid vaikus telefonis ning loomulikult kreemikook.

 

Täna oli Mall ostnud roosa-kollase kreemikoogi, mille maitse oli tal juba kondiitriärisse sisenedes suus. Vanilje, munalikööri, kirsisiirupi pehmed maitsed sulandusid täiusesse, mida Mall kutsus napilt ja teadlikult „oooohh- maitseliseks“.

 

Vaikus kuulas telefonis, mida Mall talle ette kandis. Naabrite tobedustest, töökaaslaste rumalustest, kenast valgest puudlist portselanipoes ning ühistranspordi vängetest aroomidest. 45-ndal telefonikõne minutil tundis Mall isu just selle sama „oooohh- maitselise“ koogi järele. Kuna tänapäevased moodsad telefonid on ilma juhtmeta, siis sai ta sundimatult külmiku juurde patseerida ning avas ukse. Kiirgav valgus pimestas teda esmapilgul kui Jaapani hommik. Ta sirutas kreemikoogi järele ning nuusutas kooki. End kontrollimata lipsas ta huulelt esimene „oooohh“. Mall istus laua taha ning hakkas sööma. Samas unustades telefonikõne lõpetamata. Amps ja „oooohh“. Amps ja „oooohh“. Mida paremat veel tahta. Lõpetanud kreemikoogi söömise leidis ta pilk telefonitoru ning ta kuulatas – vaikus kuulas teda endiselt. „Meeldiv,“ mõtles ta ning jätkas oma monoloogi.

 

Järgmisel hommikul tabas teda üllatus. Ukse taga oli kuller, kes tõi talle uue kreemikoogi. Allkirja vastu saadud „oooohh- maitseline“ kook tekitas iha ning selle saabumise viis oli niivõrd salapärane, et Mall tundis erilist erutust. Umbes sarnast nagu tookord augustikuu varahommikul Haapsalu lossihoovis, kui Georg tal esimest korda põlve katsus.

 

Mall vaatas kooki siit ja sealt; torkis kahvliga selle pehmet sisu, kuid suutäit võtta ei tihanud. Möödus paar minutit. Segadus polnud lahtunud. Iha oli jäänud. Järsku kostis päästev telefonihelin. Helistajaks paraku vaikus. Kuna Mall võttis vaikust juba sõbrana, siis tundis ta kergendust. Hakates sädistama ootamatust üllatusest tabas Mall end järsku tardunult: tungiv hääl tema peas kärkis „söö!“ Mall ei mõistnud. Püüdes keskenduda monoloogile vaikusega tajus ta järsku taaskord väga käskivat häält oma peas: „söö!“ See oli õudust tekitav. Peale neljandat käsklust haaras teda õud. „Söö!“, „Söö!“, „Söö!“ Ta ei suutnud, see oli õudne. Ta hakkas karjuma, see oli talle valus. Õud, äng, hirm.

 

Mall tormas vannituppa. Pani pea külma vee alla ja tundis, et tungiv hääl on kadunud. Värisevate kätega neelas ta kolm rahustit ning kuulatas – vaikus. Liitlane. Rahunenult, kuid ettevaatlikuna sisenes Mall koridori, piilus kööki ja nägi „ooooh- maitselist kooki laual. Isu oli läinud. Ta otsustas, et seekord loobub koogist ning viskab selle minema. Nii ta tegigi.

 

Päeva peale ununes juhtunu ning Mall hakkas rahulikult tegutsema. Kooris kartuleid, riivis porgandit, pani poti tulele ning kuulas raadiost juubelitervitusi. Et kartulikoori ära visata, avas ta prügiämbrit peitva ukse ning silmas kooki, mis meenutas nõelava teravusega hommikul kogetud ebameeldivusi. Ta poetas kartulikoored koogile ning pisut pingestatult toimetas edasi. Saabus aeg prügiämbrisse poetada porgandi, kapsa ja sibulajäätmed. Vastumeelselt avas ta kapiukse ning nägi taaskord kooki. Juba rahunenult poetas ta ülejäägid prügiämbrisse ning pööras selja. Järsku tardus ta paigale. „Kuidas nii-  ma peitsin ju kartulikoortega koogi ära!“, kõlas ta peas ning süda hakkas kloppima. Ta pöördus ümber ning avas ukse. Mall’i kergenduseks oli seekord peitetöö õnnestunud. Rahunenuna pöördus ta ümber ja toimetas edasi.

 

Järsku tardus ta uuesti. Kook, raibe, oli end asetanud raadio kõrvale. Segadus haaras teda – kuidas on see võimalik? Ebaselgus häiris; häiris väga. Ettevaatlikult astus ta koogitüki juurde, vaatas seda ning seejärel tormas prügiämbrit puistama. Talle mitteomase metsikusega paiskas ta jäätmed mööda köögipõrandat laiali ning asus kooki otsima. See oligi prügi hulgas. Ta rahunes – ju siis oli ta eile või varemgi unustanud raadio juurde aknalauale mõne tüki, mis oli jäänud söömata. Siiski pööras ta pilgu raadio poole ning enam ta „oooohh-maitselist“ kooki ei näinud. „Imelik, kas tõesti… viirastused?, küsis ta endalt. Taas valdas teda paanika. Värisevate käte ja puuduliku hingamisrütmi taktis kiskus ta esmaabi apteegikese lahti ning kugistas taaskord rahusteid. Seekord neli.

 

Supp kees üle. Niigi närviline Mall krigistas hambaid. Seda tegi ta niivõrd tugevasti, et tarkusehambast rebenes tükk. Õigemini küll suurem osa hambast, mis oli varasemate kreemikookide vaniljesuhkrus pooleldi lahustunud. Taaskord sai pinge hoogu juurde. Mall puhkes nutma. Kohutav äng.

 

 

Toomas sulges teleri. Õhtune õudusfilm kreemikoogist ja hullunud naisest oli osutunud igavaks. Ta haigutas, läks kööki ja avas külmkapi. Haaras „oooohh – maitselise“ õlle ning sügas kõhtu. Kardinavahelt paistis külm Mustamäe öö.