Pealkiri on taotluslik. Kunagi jäi see väljend eredalt meelde. Iseloomustab hästi Eesti majandusmudelit: tööta impotentsuseni.

Eesti ühiskonnas mõõdetakse inimest kui: valijat, tööjõudu, maksumaksjat ja tarbijat. Mitte kui inimest ennast . Inimesene on mõtestatud vahendina, mitte eesmärgina, inimesena. Inimene kui nähtus on vahend rahuldamaks kellegi egoistlikke vajadusi. Inimene kui selline on väljunud baasväärtuste hulgast ning saanud instrumentaalseks väärtuseks - vahendiks kõrgemate eesmärkide saavutamisel. Ja inimesed ise on samasse lõksu langenud: "ma olen vahend saamaks rahuldatud (pseudo)väärtuste poolt."

Eks ta ole - inimene elab läbi iseenda. Aga samas vastuolu - endale elades unustatakse ennast

Ja siis? Millest kasu iseend endale tuttavaks teha? Iseenda ees vastutamine ju tekitab probleeme ja selleks kulub aega . Jah tõsi. Pühendumine on eluviis. Aga pikaajaline perspektiiv enese tundmaõppimisel on majanduslikult kasulik head sõbrad: vähenevad kulud ja suurenevad tulud. Võit on kindel! Investeerige läbi iseenda tulevikku! Unustage läbi tarbimise ja toimimise investeerimine olevikku! Olgem inimesed, olgem innovaatilised, elagem iseendale ausalt!