Miks ma seisan selle eest, et me oma venelasi austaksime:
eesti venelased on suur liitlane ja jõud võitlemaks vene propagandaga, vajalik Eesti majanduse elujõus hoidmiseks. Balti (sh Eesti) venelased on Venemaa venelaste jaoks mingi reeturite jõuk ning suuremal osal meie venelastest puudub otsene side Venemaaga. Nad teavad, mis elu on Venemaal ning nad ei soovi samasugust korda siia. Sest et meie venelased ei taha kaotada oma õigusi ja hüvesid. Mis on minu meelest aktsepteeritav (juhul kui meie venelased võtavad meie sotsiaal- ja majanduslikust elust osa; ka poliitilisest elust).
Paraku on olukord selline, et ajaloolis-psühholoogilistel põhjustel on venelasest saanud ka indiviidina eestlase jaoks vaenlase kuju (ilma tegeliku ratsionaalse põhjenduseta). Ja kuna avalikus ruumis seda vaenulikkust/agressiivset alalhoidlikkust eksponeeritakse üpris uhkelt, siis ei tunnetata (mina ka ei tunnetaks) end eesti rahva osana. Samas ka mitte vene rahva osana. Nii ollakse osaliselt nn juurteta mass. Selline mass on kergelt manipuleeritav. Kui eestlased oleksid empaatilised, sõbralikud ning tunneksid huvi vene kogukonna vastu Eestis, siis oleks suur osa nendest juurtetutest juba jupp aega tagasi lõimunud. Paraku oleme rahvusena ise nii turakad, et ei suuda üle olla oma alateadlikest foobiatest. Seetõttu avanes Venemaa ja äärmuslaste propagandistidele võimalus tõmmata enda fraktsiooni hulk tegelikult süütuid inimesi. Juhtus see mis juhtus (aprillimäsu) ja eestlased said oma foobiatele hoogu juurde, muutes seeläbi nõiaringi tugevamaks - eesti venelased on nüüd jõulisemalt sunnitud poolt valima. Kuna teatavatel sotsiaal-majanduslikel põhjustel tunneb suur osa meie venelastest end alaväärsena, siis toimub meie rahvuste vahel kaugenemine, mis tugevdab veelgi seda nõiaringi. Ning samuti saab ka propagandaveski meeldivat "tuult tallamiseks".

Loomulikult on olemas grupp inimesi, kes ei hakka kunagi eestlasi armastama. Kuid andkem neile andeks. Nad on inimesed. Ja enamjaolt suhteliselt marginaalne grupp, kes oma eluga ei tule ilmselt kõige paremini toime. Neil puudub reaalne mõju laiemate masside mõjutamiseks enamvähem normaalse elatustasemega riigis.

Eesti keelest - loomulikult on keele õppimine vajalik ja normaalne. Ometi on seda niivõrd fetišeeritud, et keegi päris täpselt ei saagi aru, mida see tähendab. Kui ma loen netikommentaare, siis jääb enamasti mulje justkui venelased saaksid võluväel ühe ööga keele selgeks. No ei saa. See võtab aega. 15 aastat Eesti Vabariiki paneb küll arvama, et selle ajaga võiks keel selge olla, kuid kallis lugeja - ilma praktikata ei saa keelt kunagi selgeks. Ning meil on piirkondi, kus on võimalik elada ka kolmkümmend aastat eestlasega kohtumata. Ja samas - loomulikult on kõik võimalik kui väga tahta. Aga inimene on loomult laisk. Näiteks meie, eestlased - kui palju on meie hulgas neid, kes viitsiks ise venekeelsetele inimestele toeks keeleõppel  - mentoriks ja juhendajaks. Tõttöelda - ilmselt vaid vähesed. Sest me ise oleme laiskvorstid ja virisejad ning teha midagi ei viitsi. Kuigi tahame. Aga kui me tõepoolest tõeliselt sooviks, et venelased keelt õpiks, siis me tegeleks selle küsimusega tõsiselt ja aktiivselt. Ning ise! Kas sina, lugeja, tahad tõepoolest, et võimalikult paljud eestimaalased oskaksid eesti keelt? Mida sa oled teinud selle jaoks? Ja siin pole argument, et venelased peavad vaeva nägema. Nad näevad täpselt nii palju vaeva kui meie, eestlased. Õigupoolest tunduvalt rohkemgi kui meie. See selleks.

Tagasi aprillisündmuste juurde. Mulle väideti, et hinges võtsid suurem osa siinsetes venelastest sellest osa. No ma ei taha kuidagi nõustuda. Esiteks võttis mäsust otseselt osa umbes protsent või paar kohalikest venelastest. See on suhteliselt väike arv arvestades Tallinna rahvuslikku koosseisu. Teiseks: paljud venelased mõistsid toimunu üheselt hukka. Kolmandaks: karjuti küll Rossija, kuid las nad karjusid. Palju olulisem on, et kui Eesti võitis aastaid tagasi Venemaad jalgpallis, siis algul Venemaa poolt karjunud meie oma venelased väitsid pärast mängu lõppu rahulolevalt, et meie võitsime. Neljandaks: mässu perioodil sai päeval käia linnas rahulikult ringi, istuda koos venelasega koos pingi peal ning probleemi polnud. Viiendaks: Ida-Virumaal oli suhteliselt rahulik - eriti ei lõhutud, sest et see on nende inimeste enda kodu. Kohalikud venelased keelasid ise oma noori tegemast rumalusi!

Ning mis olulisem: Aprillimäsu olulisus ei peitu selles, et nägime, et meil on Eestis ports kaabakaid. Need olid suures osas tähtsusetud inimesed: hullutatud noored ja elukutselised kriminaalid. Tõeline väärtus kogu selle kammi juures on see, et me hakkasime taaskord avalikult probleemidest rääkima! Ning kõige suuremaks probleemiks on jäänud see, et paljud inimesed ei suuda endiselt maha jahtuda ning minna konstruktiivsele arutelule üle.