Kirjutasin eile ühe artikli juurde kommentaari, mis lausa pakatab elutarkusest: mitte endast arvata, vaid iseennast tunda on vaja! Bimbod ja Rambod on inimtüübid, kes vaid arvavad, et nad on nii tegijad nagu nad on. Kuid nad ei tunne tegelikult iseennast üldse. Pealegi, hinnakem oma väärtust natuke laiemates raamides kui füüsiline ilu ja sotsiaalne populaarsus. Mis on ka loomulikult tähtsad, kuid…

 

Millest sünnib rahulolu? Esmavajaduste rahuldamisest esmalt. Täis kõht ja füüsiline värskus (puhanus ja hea tervis) loovad eelduse esimese rasvase rahulolukihi tekkeks. Teine polstri kihike saabub turvatundega. Piisab väikesest katusealusest ning teadmisest, et suure tõenäosusega pole läheduses kiskjaid, kes su ära sööks. Minu meelest on esimesed kaks kihti ratsionaalsed ning üheselt mõistetavad. Edasi muutuvad asjad juba segasemaks. Kuulumistunne ja armastustunne võimaldavad niivõrd erinevaid tõlgendusi, et mine lolliks. Skinheadid armastavad üksteist, nazistid nohistavad omavahel; ühesuguse muusika austajad koonduvad karjadesse jne. Miskipärast hakkavad aegajalt sellised homogeensed grupid omavahel ragistama. Võimalik, et see on seotud järgmiste polstritega: tunnustusvajadus ning eneseteostusvajadus. Toimub pidev mäng, kes on kivi kuningas ja kes on sitalabidas.

 

See nüüd oli primitiivne Maslow vajaduste hierarhia interpretatsioon. Avan ühe mõtte, mis mõne jaoks võib olla intrigeeriv. Teise jaoks juba läbi nämmutatud mõte. Kolmanda jaoks mõttetu mögin. Neljanda jaoks arusaamatu lalin. Kuid eks see olegi lihtsalt üks mõte. Nimelt: ….

 

Mass toimib olemasolevate ressursside piires. Perspektiiv piirdub olevikuga – mida ma hetkes olen võimeline saavutama. Isik number A mõtleb, et teen tööd ja nädalavahetusel panen pidu; et töötamine on selleks, et elada; ning elatakse vaid üks kord; ning et elu algab sel reedel; ja et elu tuleb nautida; ning et nauding – see on hedonism läbi uimastite ja naudingutaotluse. Minu hinnangul kõik väga vaieldavad ning värisevatel jalgadel seisukohad. Ma isegi ütleks, et küündimatud.

 

Massist erineb teatav protsent isendeid, kes mõtlevad laiema perspektiiviga. Ühed neist on oma tähelepanu suunanud ärile, majanduslikule eluvaatele. Nemad teenivad miljoneid. Nemad on need, kes oskavad puude taga metsa näha ning vaatavad kaugemale. Jätavad mõnulevaid nädalavahetusi vahele, sest kaugel terendab palmirand. Siiski terve ports taolistest majandusnarkomaanidest pole lõppeks õnnelikud. Meenub anekdoot neegri, valge mehe ja banaanipuuga, kus ränga töö tulemusena saaks neeger palmi all lõpuks päikest võtta, mida neeger tegi ka tööd tegemata.

Teine sortiment laiema perspektiivi rakendajatest on kõiksugu filosoofia, psühholoogia, esoteerika, religiooni uurijaid, kes mõtestavad elu omal moel. Nii, et inimene peab elama õnnelikult ka praeguses hetkes, mitte ainuüksi püüdma seda, mis on puude taga. Mõistan seda seisukohta suurepäraselt, sest minu meelest need isikud, kes tõeliselt naudivad oma tegevust igal ajahetkel, mitte ei piinle, saavutavad suurepärasemaid tulemusi kui need, kes end sunnivad. Ehk siis need, kes on leidnud oma kutsumuse ja elavad harmoonias iseendaga.

 

Kõik see jutt seostub mul ühe varasema mõttega, mille ma siia kopeerin:

On idee. Iseendas kokku klopsitud teiste mõtlejate väike refereering. Nimelt: psühholoogias kasutatakse mõistet normaalsus. Vähemalt tavainimeste psühholoogias. Normaalsus on aktsepteeritav tase või vorm või sisu. Normaalsus on normaaljaotuse kesk-areaal: tipp ja selle ümbrus. Kõrvalekalded on ebanormaalsus. Ebanormaalsus on geniaalsus ja piiratus. Normaalsus on just kui eesmärk omaette. Kuid kas normaalsus kui eesmärk on ratsionaalne?

Peame normaalseks kindlat olukorda ning sellesse staadiumisse jõudes võime end õnnitleda. Enamus inimestest aga jääb normaalsuse "vangi". Koht on käes, milleks edasi? Kas edasi ongi võimalik? Ma tahan öelda, jah on küll! Usklikud räägivad Jumala otsimisest ja leidmisest. Teised räägivad iseenese leidmisest. Tahan öelda: leidkem endas inimene! Kui normaalsus on homo sapiens, siis psühholoogiliselt edasi arenenud (ebanormaalsele tasemele võrreldes aktualiseeritud normaalsusega) on homo "midagi muud". "Homo moralis", "homo transpersonalis" või kuidas iganes seda kutsuda.

Normaalsusest enam arenenud isiku psühholoogiline areng toimub  järgmistes mõõtmetes: arenenud südametunnistus ehk tugevalt arenenud eetilisus; enesekontroll - oskus ära tunda oma tundeid ja mõtteid ning neid kontrollida; ning arenenud intuitsioon. Inimesed, kes nendes mõõtmetes on arenenud normaalsusest üle pole ju ebanormaalsed, kuid on siiski normaalsusest erinevad! Tänapäevases mõttes. Seega normaalsusesse takerdumine on mõneti arenguline puue.

Ja veel. Arenedes nendesse sfääridesse, mida olen välja toonud, ei tähenda seegi arengu lõppu. Uus tase on uus eeldus! Võimalik, et selle pinnal on inimesel psühholoogiliselt edasi areneda hetkel hoomamatusse "olekusse". Võibolla selliseks nagu on olnud "pühad mehed". Võibolla müstika polegi võimatu...

 

Kui see nii on, siis miks sellest ei räägita? Miks jäädakse kammitsetuks? Unustatud idee? Või põhjendatult maha vaikitud? Või siiski, vaid väheste võimalus?