Eestis on kombeks arvata, et kapitalism ja sotsiaalsus välistavad üksteist. See on väga eksitav ning näitab, et inimesed ei ole harjunud arutlevas stiilis mõtlema.

 

Ilmaasjade üle arutleda saab mitmeti. Saab üldiselt väärtustele tugineda. Saab rääkida asjadest detailides – niiöelda objektiivselt, positivistlikult. Mõned inimesed eelistavad üht viisi mõelda, teised teisiti. Erinevad vaatenurgad kipuvad vastanduma, kuid tegelikult täiendavad teineteist.

 

Samamoodi vastandatakse tihtilugu kapitalismi ja sotsiaalsust. Et üks justkui välistaks teise. Kuid tegelikult ju need hoopis täiendavad teineteist. Ning kui keegi tahab, siis võib nende kahe nähtuse sünteesile anda ühise nimetaja (sotsiaalliberalism, sotsiaalne ettevõtlus, kristlik eluvaade jne).

 

Kapitalismi ja sotsiaalsuse vastandamine toob tihtilugu argumendi, et sotsiaalselt kulutatud rahaühik on raisatud rahaühik, sest selle saab sotsiaalse kulu asemel investeerida finantsilise või materiaalse tulu tootmisse. Sotsiaalset kulu justkui polekski võimalik vaadelda sotsiaalse investeeringuga ühte kolmest põhikapitali liigist – inimesse. Paradoksaalne! Inimene ei näe iseennast. Inimene ei taju omasuguse kasu ja kasvamise võimalust! Ometi liigutab masinaid ja raha just inimene.

 

Üldjuhul seostub inimestele vaesuse mõistega peamiselt sissetulekute defitsiit. Vaene on see, kes ei suuda teenida piisavalt sissetulekut. Ning sellele omistatakse erinevaid põhjuseid, millel tihtilugu põhjuslik seos puudub. Samuti üldjuhul lihtsustatakse nägemust vaese inimese võimalustest ja elustandardist. „Hakka tööle!“, „Teeni raha!“, „Kuluta vähem!“, „Ära joo!“ on loosungid, mis on üldlevinud ning kehtivad, kuid liialt lihtsustatud. Tegelikult on vaesuse olemus, protsess, dünaamika palju peenem ning seetõttu on seda keeruline lahendada.

 

Erinevatel vaesuses olevatel inimestel on erinevad põhjused, miks nad tegelikult vaesed on. Kõige lihtsam põhjus on lastega peredel – tööteenijaid on vähe, tarbijaid palju. See on grupp, kellele ei saa öelda eeltoodud loosungeid. Sest need ei ole tõesed. Toimivad üldjuhul peretoetused ja lastetoetused. Väidetavalt on vastavad toetused abiks ligi kolmandikule lastega peredele. Tegelikult efektiivne.

 

Ülejäänud 2/3 lastega peredest omab ilmselt keerulisemat vaesuse struktuuri. Samamoodi nagu eakad vaesunud inimesed, üksikud inimesed ja erivajadustega inimesed (puuetega inimesed). Märksõnadeks olgu lühiduse mõttes toodud: ravikulud, erivajadusest tingitud puudulik töövõimetus, psühholoogilised takistused, makromajanduslikud ühiskonnast tulenevad takistused, võlad jms. Suur osa nendest põhjustest võivad olla inimestest sõltumatud, kuid on leevendatavad. Toega väljastpoolt – avalikult sektorilt, kolmandalt sektorilt, erasektorilt (kohandatud töökohad näiteks puuetega inimestele), informaalselt keskkonnalt (inimesed tänavalt, naabrid) ning eelkõige perekonnalt. Enamjaolt on sellise toe käivitusmehhanismiks ennekõike sotsiaalne mõtteviis ning võimalus toetada. Ehk siis tegelikult see, mis on kapitalismi ja  sotsiaalsuse süntees.

 

Perekonna puhul kehtivad omad reeglid. Loomulikult on normaalne, et perekond (laiendatud pere – vanavanemad, tädid, onud jne) eelkõige peaks toetama ja oma pereliikme probleemid lahendama. Kuid – tegelikult kipub olema nii, et vaesus ja jõukus juba on saanud ka Eestis „päritavaks“ ning seetõttu perekondades seesmiselt puudub jõud oma liikmeid vaesusest välja aidata. Ning seetõttu ongi hetkel oluline ühiskonnas läbi arutada teema -  kas me läheme edasi samamoodi? Nii, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks? Või rakendame sotsiaalsemat mõtteviisi ning püüame vaesunud perekonnad tuua normaalsetesse tingimustesse, kus nad kogevad normaalseid elamistingimusi nagu seda on soe vesi, soe toit ja soojad korralikud riided? Oleks ehk mõistlik mõelda natuke laiemalt, kus tegelikult on vaesusriskis kõik need perekonnad, kellel on eluasemelaenud, mis on kaetud nende enda elamispinnaga (loe: oht jääda kodutuks, kui sissetulekud vähenevad?). Või jätkame ikka samamoodi?