mul kogunenud vast oma 333 gigabitti niisuguseid mõtteid mällu, mis kisendavad ‘delete’ järele.

Ma ei taha neid mõelda. Aga nad tulevad, nagu ongi inimpsyyhikale omane, väe ja võimuga seda enam, mida raevukamalt neid pyyad ohjata või alla suruda.
Käsk ‘unusta ! ‘ on parim kinniti . Sest inime unustab need ebameeldivused, millele ta vastutahtmist peab mälus koha leidma ( tyytud õppetykid jms) Monikord unustatakse ka jubedaid asju, aga sellega kaasneb tavaliselt mingi fyysilinegi trauma.
——–
üks meetod on olemas, mis aitab.
lihtsustatult seletatuna:
kui mõtled ebameeldivad mõtted LÕPUni.
Ja jutustad neist kellelegi, ise uuesti läbi elades seda, mida tegelt ei taha enam tunnetada.
 
kui seda oskuslikult ja halastamatult korraldada, siis on tulemus raudselt positiivne.
————
kõik ‘välja tõrjutud’ mälestused, soovid, ihad, kujutlused, kartused, kogemused
ladestuvad alateadvusse, moodustavad seal kummalisi liite ja kooslusi-seoseid, siis aga juhivad meie tundeid-mõtteid omatahtsi ja mõistusele allumatult.
 

aga samas - ma olen ju niivõrd harjunud,  nad on osa minust. kui need ebameeldivad mälestused kustutada kasvõi uuesti läbi elades, muutun mõneti invaliidseks.

amputeeritud mälestused ... kesteab, võivad ehk samuti põhjustada nn fantoomvalusid.