nad ytlevad, et see  v õ i b  olla depressioon.

järelikult võib ka  m i t t e  o l l a.

---------------------------------------------

kohtasin juhuslikult kirjanikku. too kurtis, et elu ei lähe, st. et ei vea. mittevedamine, nagu viimaks aru sain, seisnes selles, et  teistel veab. kusjuures täiesti teenimatult.

ytlesin siis, ootamata sellekohast huvitumist, et minul kaa ei lähe.

ahsoo..., venitas kirjatsura hajameelselt. milles asi?

masenduses on asi, vastasin. depressioon ....

ah, ära märgi, see pole enam moes kastead, elavnes kirjanik.

pole ma kunagi moest hoolinud, aga uudistasin ikka edasi, et mis siis hetkel moes on.

inime vaatas mind kui tulnuk-zombit (meenutas kangesti mu 6. kl. mata õpsi) ja lausus sõnu sissepoole tõmmates hingetult: zenzitiivzus muidugi.

narrr, tundlikkus ongi see, mis deprekat teeb.

aga ma sain aru kyll.

Kui olin juba minekul, jõudnud enne talle pisut inspiratsiooni sisestada, kysis kirjanik , mis siis minus seda rusutust esile kutsub, et põhjus peax igal seisundil ja nähtusel justkui olema.

Loomulikult ON põhjus olemas! Kannatan selle all, et tõenäoliselt olen ma (mina!) ainuke inimene sootsiumis, kellel on veel terve mõistuse sugemeid ja adekvaatselt toimiv aju. Bioloogiline aju, mamõtlen, mitte kyber.

Mind masendab lolluse vohamine. teiste inimeste rumalus. (oma on hää ja armas)

Mitte yxki teine loom ei tegutse nii totralt kui on võimeline käituma homo sapiens sapiens.