- - - - -

Inimene kui liik, pika vaevarikka kulgemise järel arenenud sotsiaalseks , mõelgem , mis põhjusel (ajenditeta ei toimu liikide arengus mitte midagi)

Inimene suutvat olla ehedalt õnnelik nö iseeneses, rajamata oma õnne koos teiste inimestega, ootamata ja lootmata midagi väljastpooolt. Ideaalis - sõltumatu, vaba sootsiumist, vbl vaba kõigest (nirvaana?)

Kas enese sees on võimalik olla õnnelik ? Kindlasti on. Kas see on vajalik? Egotsentrikule teatud piirini ... jah. Mis määrab piiri ? Bioloogilised seadused.
Kas see on eetiline (olles ise 1 osa sootsiumist, yhiskonnast)
Ei, mitte mingil juhul! (on minu veendumus enda ideaalide valgusel)
 
Mitte sõltuda sootsiumist, teiste arvamustest ja tegevusestki !? Mitte suhestuda ... et nautida puhast puutumatut EGO.
Nii võib kirgastuda, kirgastumist omakorda võib õnneks nimetada, kahtlemata.
Ja kui leppida paratamatusega, et sõltume eesmärgile jõudmisel neist, kes ulatuvad myrgitama me emotsioone, kas siis vähemalt luua kujutlus ÕNNEST kui ainuyksi egotsentrilisest seisundist ? Saavutada õnn (ei, tasakaal) iseendas, ainult ego keskmes , olles ise lahutamatu osa suurest tervikust ...?

AGA: kuna inime pole iseennast õgiv oma keharakkudest toituv ja isepaljunev duaalseksuaalne olend, saab ta ideena eksisteerida iseeneses, bioloogiliselt aga mitte .

     Kui nyyd Maa peale tagasi tulla, siis räägime ka neist ootustest, millest sõltub me lihtlabane eksistents (mitte õnn ja heaolu), ent mille meie naabrid siin planeedil täitsa vabalt saavad untsu keerata. Räägime õilsast sallivusest ja tolerantsusest.

Iseeneses õnnepilvil hõljuda on yyrike rõõm kui mõned teised vabad ja ennast armastavad enesekindlad kenad isendid tulevad ja korjavad saagi meie hooldatud aiast. Või ryystavad me eluruumi, põletavad maatasa dekoratsioonidki ...Paljaks varastatud- röövitud me sureme nälga. (Või tegid nad meile teene, aidates meid surma läbi kõrgemale levelile?)

Kellelgi võib tekkida soov minu last ära kasutada oma sisemise õnnetunde syvendamiseks . Ma ei või teda hukka mõista, nii seaksin oma sisemise õnneolemuse sõltuvusse välisest

    Viha on jõud, mis viib meid tasakaalust välja. Jah. Kui kujutleda sõna tasakaal piltlikult kiik-kaaluna, siis istub viha sellele kiigeotsale, mis mingil põhjusel on kõrgemale tõusnud ... Muutuseks pidi aga olema PÕHJUS. Ju vastaspool muutus mingil põhjusel kergemaks, langes ...

Niisiis arvan, et meeleRAHU võib olla saavutatud, kuid sisemine TASAKAAL ei saa olla pysiv – seda just väliste mõjurite tõttu. Me ei ela vaakuumis, sellist nähtust ei saa me luua ka oma ego keskpunktis (kusjuutes pole sugugi kindel, et ego on moodustis millel ON yldse keskpunktJ ) Millalgi viha vaibub. Nagu torm.
Rõõm, kui nuumab ennast raskeks, viib meid samuti tasakaalust välja. Niisiis peaks eufooria olema samamõjuline kui raev. Kusjuures ongi.
Selline visualiseerimine annab tulemuseks , et õnn on see suhteliselt yyrike viiv, mil kiik-kaal on loodis J Kes/mis seda kõigutab , kas tõesti tormid ego teeklaasis? Mina usun, et kõigutavad ja liigutavad pigem välised mõjurid. Ka inimesed nii lähedased kui ka kauged ... Kõik on kõigega seotud.
Remark: Inimese, kellel on olemas kenasti funktsioneerivad meeleelundid, saab paljaks varastada ka emotsionaalselt.
Meeleelundite abil oleme paratamatult seostes välismaailmaga.