Pealkiri vahetatud. Õigem on: "Segased lood mee ja nööriga"

Tulin just ööülikoolist, mille teemaks oli olnud "kuidas ära tunda". Mõtted olid hajevil nagu ikka peale intrigeerivalt igavat loengut. Olin auditooriumis valmis kritseldanud postkaardi, mille kavatsesin oma naabriplikale rõdule sokutada. Valmis mõeldud lauluviis tundus nii romantiline, et süda õhkas nagu aurumootor. Rahulolevalt ümisesin:

Mu süda on kui karukell

teeb till-toll, till-toll

su pilk on magus, super-hell

ja mina peast nii loll

kui su silmi näen

siis värisevad käed

jutt kurku kinni jääb

ja rikutud mul päev

sest et sa

ei saa mulle kuuluda

sest su süda juba langenud

on vallutatud, allutatud, kallutatud

nagu mu lootused mutta tallutud

siiski ihaldan sind, mu neid

tahan olla su peig

kuid kes olen, veel öelda ei saa

see on liiiiiiiiiiiiiiga vara!

-----

Ümisesin ja ümisesin, kuni järsku astus mu teele ette Priit Tinavile. Karm pilk, otsustav kehapoos. Hetk vaikust ja seejärel ta ütles: "sinu jaoks on üks jutt. Tule!" Kõne toon ei jätnud valikuvõimalust. Läksin.

Sammusime ja sammusime. Vaikisime ja vaikisime. Oli veel pime. Järsku sai rännak otsa ja seisime Jaan Jäätarüütli kodu ees, kes ise meid juba ootas köögiaknal sigaretti pahvides. "Poisid, tulge sisse, uks on lahti". Proovisime, kuid uks oli kinni. Segadus, proovisime veel. Juba tuli Jaan ise proovima. Kõik, olime üksteisest lahku vangistatud. Uks seisis kinni nagu sein. Meil tekkis paanika. Kell hakkas juba neli saama, mis tähendas loomulikult, et peagi tõusevad nad üles. Meile Priiduga oleks see olnud kiire, kuid piinarikas surm. Mugud võlureid ei armasta.

Õnneks meile meenuski, et oskame pisut võluda. Priit proovis "et cumma, et exoda - paramara et loontabara". Väike tulekere suundus uksepoole, kuid kustus õrna suitsuvinena juba enne ust. Minu kord, karjusin poolvaikselt "loontamaire". Seekord sai uks juba sädemeid tunda. Ukse taga kohmitses midagi Jaan. Käis väike pauk ja kõik. Olime alguses tagasi. Ukse maagia oli tugevam kui meie erivõimed. Olime nagu kangelased lambanahas. Mis teha...

Paanika hakkas süvenema. Esimesed mugud ajavad vahel end juba koidu eel välja. Meie maagia aitab küll öösel, kuid sellest piisab vaid ühe-kahe ohutuma mugu uimastamiseks.

Priit tegi mulle "pätikat" ja Jaan tõmbas mind tuppa. Mina olin päästetud. Vaja oli ka Priit päästa. Lasime tal end põõsasse peita seniks, kui leiame lahenduse. Häid mõtteid ei tulnud. Jaan võttis kapist mee ja leiva ning tegime enestele näljakustutuseks kerge eine. Täis kõht tuletas Jaanile meelde, et tal on nööri, mis on piisavalt pikk, et ulataks aknast alla. Tuhlasime kiiruga toad läbi, leidsime nööri ja jooksime aknani. Päike oli tõusmas, eemalt paistis esimene suuremat sorti mugu. Nüüd läheb vaja ainult julgust ja käterammu....